Eesnäärmehaiguste seosed

Esimest korda kirjeldati eesnääret ligi 350 aastat enne Kristust. Võib arvata, et juba siis elas maailmas palju mehi, kellele alakõhus paiknev pisike elund suuri probleeme tekitas. Pika inimkonna ajaloo vältel on eesnäärme haigusi proovitud ravida väga erinevate meetoditega, tänapäevased diagnoosimis- ja ravimeetodid on välja arenenud alles viimaste aastakümnete jooksul.

Kas eesnäärme haigused on ka omavahel seotud või on see ainult ealine komponent, mis neid ühendab – sellele küsimusele otsitakse täna vastust väga erinevates laborites ja kliinikutes üle maailma. Eelkõige huvitab teadlasi, kas eesnäärme haigustel on üks, kindel ja ühine patogeneesi ahel, või on tegemist kompleksse protsessiga, mida mõjutavad erinevad geneetilised, elustiili- ja keskkonnafaktorid.

Arvestades fakti, et eesnäärme kasvajaline muutus leitakse ühel viiendikul juhtudest meestel, kelle vanus on alla 50. eluaasta ja järgmise elukümnendi jooksul tõuseb protsent kuuekümne ligi, võib arvata, et üheks kasvaja arengut mõjutavaks faktoriks on pikaajaline organismi mõjutav krooniline protsess, sealhulgas ka põletikuline muutus. Pikaajalised uuringud laiuskraadilt üsna Eestile sarnastes klimaatilistes oludes paiknevas Olmsted´i maakonnas Põhja-Ameerikas näitasid, et varem eesnäärme põletikku põdenud mehe kasvajarisk on võrreldes kontrollgrupiga 1,7-kordne, seejuures bakteriaalse prostatiidi korral lausa 2,1-kordne.

Üks esmaseid põhjusi, miks paarkümmend aastat tagasi hakati mõtlema eesnäärme põletiku ja kasvaja seostele, oli nende sarnane anatoomiline paiknemine. Kuni 80% kasvajatest paikneb eesnäärme perifeerses tsoonis, enamasti leitakse histoloogilisel uuringul sellest piirkonnast ka põletikulisi ja premaliigseid ehk kasvajaeelseid (– PIN).

Kõrgenenud PSA tase vereseerumis võib olla seotud ka eesnäärme koeliste muutustega - lisaks eesnäärme kasvajale ka healoomulise hüperplaasia (benign prostatic hyperplasia – BPH) või ägeda ning kroonilise põletikuga. Samuti võivad PSA taset mõjutada eelnev eesnäärme biopsia, kusepõie kateteriseerimine, palpatsioon ja seemnepurse ning ka pikaajalisel rattasõidul on leitud seos PSA taseme muutusega.

Jätkuvalt on aktuaalne küsimus, kas eesnäärme kasvaja arengut võib aktiveerida ka varasem sugulisel teel levivatesse infektsioonidesse haigestumine. Aastatel 1971-1996 maailmas läbi viidud 11 suurema uuringu põhjal koostatud metaanalüüs näitab, et kui võrreldes kontrollgrupiga on varem eesnäärme põletikku haigestunud meeste kasvajarisk 1,8-kordne, siis eelnev süüfilise põdemine tõstab riski lausa 2,3-kordseks.

Eelnev, ravimata või asümptomaatiline ning pikaajaliselt kulgev prostatiit suurendab ka eesnäärme suurenemise riski. Ameerika Ühendriikides läbi viidud Health Professionals Study ning võib lisaks eesnäärme mahuga seotud staatilisele ja prostata silelihaste lõõgastumist mõjutavale dünaamilisele komponendile olla kolmandaks oluliseks faktoriks, mis mõjutab urineerimishäirete avaldumist.

Soovitavalt peaks urineerimishäireid mõjutava eesnäärme põletiku välistama juhul, kui:

  • kaasuvalt on vereseerumis tõusnud PSA tase
  • mehel esinevad irritatiivsete kaebustega urineerimishäired
  • palpatsioonil on eesnääre valulik või turseline
  • mehel esineb lisaks libiido langus, erektsiooniprobleem või ejakulatsiooniga seotud kaebused.