Eesnääre ja seksuaalsus

Eesnääre ja seksuaalsus

Seksuaalsus on üks tähtsamaid inimese vaimse ja füüsilise kooskõla nurgakive, mis omab olulist rolli kogu elu jooksul. Uuringud näitavad, et ka vanematel meestel on üsna aktiivne seksuaalelu, mis on nende endi sõnul üldise elukvaliteedi oluline komponent ja mõjutab nii ühiskondlikku aktiivsust, enesehinnangut kui ka tervisenäitajaid.

Seni suurim ja maailmas enim tsiteeritud meeste vananemise uuring (Massachusetts Male Ageing Study – MMAS)   ligi kaks korda suurem kui kümme aastat noorematel ning risk kahekordistub veelgi järgmisel elukümnendil.

MMAS uuringu alusel esineb ligi pooltel 40- kuni 70-aastastest meestest erektsiooniprobleeme, seejuures  ühel kolmandikul uuritud meestest on kaebused keskmise või raskema tugevusega.

Kui küsida tavalise mehe käest, millised on meeste seksuaalhäirete peamised põhjused, siis enamasti on vastuseks: suitsetamine, kõrgem vererõhk, ülekaal, vähene liikumine ja ravimid.

Absoluutselt õige, kuid viimastel aastatel maailma erinevates piirkondades läbi viidud uuringud näitavad, et sarnaselt eelnimetatutega tuleb vähemalt sama olulisteks riskifaktoriteks pidada ka eesnäärme ja kusepõiega seotud patoloogiaid. Austrias ligi 3000 mehel läbi viidud uuringud näitavad, et urineerimishäireid põhjustavad alumise kusetrakti kaebused on erektsioonihäire riskifaktorina võrreldavad nii hüpertensiooni, düslipideemia kui II tüüpi suhkruhaigusega. Seni suurim seksuaalsuse riskifaktorite hindamiseks läbiviidud uuring, mis toimus kuues Põhja-Ameerika ja Euroopa riigis (– MSAMMSAM  teadmise, et probleem on vanematel meestel tõsiduselt ja levikult võrreldav erektsioonihäirega.

Urineerimiskaebuste tugevus mõjutab ka seksuaalaktiivsust. Lääne-Saksamaal, Kölni piirkonnas läbi viidud 50- kuni 80-aastaste meeste uuringu tulemused näitasid, et mehed, kellel urineerimishäireid ei ole, on vahekorras keskmiselt 8 korda kuus, seevastu tõsiste urineerimiskaebustega meestel on kuu keskmine vahekordade arv kolm. Üsna selge seos avaldus ka vastupidi: erektsioonihäiretega meestest esines ligi kolmel neljandikul  urineerimiskaebusi, erektsiooniprobleemideta meeste hulgas oli urineerimisprobleeme ainult ühel kolmandikul.

Erektsiooni- ja urineerimishäiretega seonduvaks kaasuvaks riskifaktoriks on samuti metaboolse sündroomiga seotud tervisekomponendid. Metaboolne sündroom mõjutab nii sümpaatilise närvisüsteemi osakaalu tõusu organismis kui ka aterosklerootilisi muutusi väikevaagna organites.

Fakt, et peenis on verevoolust täielikult sõltuv organ, on teada ammu, kuid samamoodi mõjutab aterosklerootine veresoonte muutus negatiivselt ka eesnäärme ja kusepõie verevarustust, põhjustades pikaajalise kahjustuse korral nende organite silelihasrakkude proliferatsiooni ja lõõgastumishäireid, mis viib obstruktiivsete kusemishäirete tekkeni.

Üle 50-aastastel meestel, kellel esineb rohkem kui üks vaskulaarne riskifaktor, on urineerimishäireid iseloomustav IPSS skoor võrreldes kontrollgrupiga tõusnud 24%. Seetõttu on eriti vajalik, et riskigruppi kuuluvate urineerimis- või seksuaalhäiretega meeste kaasaegne meditsiiniline kontroll peaks olema kompleksne, hõlmates lisaks põhihaigustele ka metaboolse sündroomi, kardiovaskulaarse riski, hüpogonadismi ja erinevate psühhogeensete faktorite jälgimist. 

Patsientide ja ka meedikute üks suuremaid eesnäärmehaiguste medikamentoosse raviga seotud hirme on, et kasutatavad ravimid võivad tekitada või süvendada seksuaalhäireid. Kartused on asjatud, sest tegelikult on α1-blokaatoritel lisaks heale toimele urineerimishäirete ravis leitud positiivne mõju kõigi väikevaagna organite ja ka peenise verevarustuse paranemisele.

Ameerika Uroloogide Assotsiatsiooni poolt koostatud meta-analüüs toob välja, et α1-blokaatorite ravi ajal esineb kõrvaltoimena seksuaalhäireid võrdselt platseeboravimit saanud meestega (mõlemas grupis 4%). Urineerimishäirete ja eesnäärme mahu suurenemise korral kasutatava teise suurema ravimigrupi, 5α-reduktaasi inhibiitorite tarvitamisel esineb seksuaalhäireid umbes 9% meestest. Pikaajaline α1-blokaatorite kasutamine võib lisaks peenise vaskulaarsuse parandamisele tõsta ka seksuaalelu kvaliteeti, siiski sõltub see vanusest ja algsest urineerimiskaebuste tugevusest.

Tulevikus võib suuremate, üle 75-milliliitrise mahuga eesnäärmete ravis tulla ühe instrumentaalse meetodina kasutusele kõrg-intensiivsusega fokusseeritud ultraheli (high-intensity focused ultrasound – HIFU

Erinevad patsientide seas korraldatud rahulolu-uuringud näitavad, et kasvajalise protsessi avastamise korral on meeste esmane huvi seotud kasvaja ravi ja tervistumisega, aga sarnaselt mõjutab inimeste igapäevast aktiivsust ning käitumist võimalike kasvajaraviga seotud riskide ja kõrvaltoimete vähendamine.

Eesnäärme kasvaja ravi korral esinevateks peamisteks tüsistusteks on uriinipidamatus ja seksuaalsuse langus. Seetõttu on väga oluline alustada seksuaalsust toetava raviga võimalikult ruttu pärast operatsiooni. Juba ligi 15 aastat tagasi, 1997. aastal Itaalias teostatud uuring näitas,  et ravi alustamine üks kuu peale operatsiooni taastas potentsi  poole aasta pärast ligi kahel kolmandikul meestest, seevastu ravi mittesaanute seas oli mehi, kelle seksuaalsus taastus, ainult üks viiendik.