Eesnääre ja hormoonid

 

Teooria, et testosteroon võib stimuleerida eesnäärmevähi kasvu, pärineb 1941. aastast, kui Huggins ja Hodges avaldasid esmakordselt uurimuse, mille kohaselt kastreerimise või östrogeenravi järgne oluline testosterooni taseme langus tõi patsientidel kaasa metastaatilise eesnäärmevähi arengu pidurdumise, samal ajal kui testosterooni manustamise tagajärjel eesnäärmevähi levik suurenes.

Tänapäeval ei ole eesnäärme haiguste seos veres ringlevate ja eesnääret mõjutavate  suguhormoonide tasemega sugugi nii selge. Läbi on viidud umbes 20 ülemaailmset pikaajalist uuringut, et selgitada endogeensete veres ringlevate suguhormoonide seost eesnäärmehaiguste riskiga. Näiteks on nendes uuringutes võrreldud meessuguhormoonide taset meestel, kellel pärast vereproovi diagnoositi eesnäärmevähk ja kontrollgrupi meestel, kellel vähki ei leitud - need uuringud ei ole näidanud kindlat seost veres ringlevate meessuguhormoonide taseme ja eesnäärmevähi riski vahel.

Mitmed uuringud on vaadelnud suguhormoonide seost eesnäärme healoomulise hüperplaasia tekkega, aga ka siin on tulemused vastuolulised. Täna arvatakse, et eesnäärme suurenemist mõjutavad eelkõige mees- ja naissuguhormooni düsbalanss (nt androgeenide taseme langus ja östrogeenide taseme tõus organismis) ja sellega seonduvad muutused eesnäärme hormoonretseptorite toimimises. Samuti arvatakse, et suguhormoonide düsbalanss võib olla üheks eesnäärme põletikuliste haiguste tekke põhjuseks.

Peamine veres leiduv meessuguhormoon testosteroon esineb üldjuhul valkudega seotud kujul, enamasti kantud kas suguhormoone siduvast globuliinist (SHBG) või albumiinist. Ainult umbes 2% testosteroonist ringleb organismis vabalt.

Testosteroon avaldab elunditele ja kudedele toimet kas otse (seondudes androgeenretseptoriga) või muundudes ensüümide abil dihüdrotestosterooniks (DHT) või östradiooliks (E2).

Testosterooni tase veres on pöördvõrdelises seoses kehakaalu tõusuga ning võrdelises seoses suguhormoone siduva globuliini tasemega organismis. Erinevates uuringutes on leitud ka nende tegurite seos eesnäärmevähi riski suurenemisega. Rasvumus tõstab pikaajaliselt eesnäärmevähki haigestumise riski umbes 5% võrra ja eesnäärmevähki põdevate meeste suremuse riski umbes 25% võrra. See võib olla osaliselt tingitud rasvumuse mõjust suguhormoonide tasemele organismis, näiteks on kehakaalu tõus seotud östrogeenide taseme tõusu ja androgeenide taseme langusega veres. On leitud, et kõrge kehakaal võib suurendada agressiivse ja kiiresti leviva eesnäärme vähi riski, aarnane seos on leitud ka madala testosterooni taseme ja eesnäärme vähi agressiivsete vormide vahel.

Küsi arstilt abi

Täida test urineerimiskaebuste korral

Täida test valu või ebamugavustunde korral alakõhus