Pilt:Internet

Hiljuti läbiviidud uuring näitab, et eesnäärmevähi vaktsiin stimuleerib ohutult immuunvastust, mis peaks aitama võitluses kasvajate vastu.

Kui uurijad testisid adenoviiruse poolt kantava vaktsiini ohutust mitmetes annuse kontsentratsioonides, võrdlesid nad ka kahte erinevat manustamise meetodit.

Dr David M. Lubaroff ja tema kolleegid Iowa ülikoolist USAs arendasid  välja vaktsiini, mis koosneb tavalisest adenoviiruse vektorist, mille nad muundasid kandma prostata spetsiifilise antigeeni (PSA) geeni. Dr Lubaroff on varasemalt uurinud vaktsiini ohutust ning tõhusust ka loommudelites ning kirjutanud, et see genereerib CD8+ T rakke.

„Mitmeid aastaid kestnud vaktsiinide ning teiste immuunravide  loomuuringud on näidanud, et kasvaja hävinemist vahendab T-rakkude reaktsioon. Antikehade tasemed ei paista aga paranemisega korreleeruvat,“ rääkis Dr Lubaroff.

Kuna I faasi uuring oli kavandatud ohutuse ning toksilisuse profiilide tuvastamiseks, kaasati sinna vaid kaugelearenenud metastaatilise haigusega mehi, kellele ei olnud mõjunud ei esmavaliku ravi (radikaalne prostatektoomia või kiiritus) ega ka teise valiku ravi (edasinekiiritus, hormoonravi ja/või keemiaravi). Kokku osales 32 meest, nende keskmine vanus oli 71 ning keskmine PSA tase 128 ng/ml.

Iga mees sai ühe vaktsiini annuse ning enamikku meestest uuriti laboratoorsete testidega kogu järgneva aasta jooksul. Pooled meestest said süsti vesilahusena ning teine pool kollageeni maatriksi variandina. Ühelgi meestest ei esinenud tõsiseid kõrvaltoimeid. Kõige sagedasemalt tuli aga ette vähest ärritustunnet ning valu süstimispaigas.

Kollageeni maatriksi variandiga süstitud meeste hulgas oli rohkem neid, kellel tekkis T-rakkude poolt vahendatud immuunvastus (77%). Vesilahuse varianti saanud meestel oli immuunvastuse teke madalam (57%). Teisalt aga toodeti vesilahuse variandiga süstitud meeste kehades rohkem anti-PSA antikehasid (58% /versus/ 10%).

Patsientide elulemust hinnati Halabi nomogrammi põhjal. See võtab arvesse mehe käesolevat funktsionaalset seisundit, PSA taset, hemoglobiini taset, ning neeru- ja maksafunktsiooni. Kokkuvõttes ületas 55% patsientidest nomogrammi poolt ennustatud elulemust.

Neli patsienti elasid umbes neli aastat ennustatust kauem. Vaktsiini manustamise moodus ei avaldanud elulemusele mõju. Kuid 60% patsientidest, kellel tekkis vaktsiinile T-raku reaktsioon, elasid prognoosist kauem. Patsientidest, kellel tekkis vaktsiinile ainult PSA antikeha reaktsioon, elas prognoosist kauem aga 44%.

Käesolev uuring määras kindlaks vaktsiini põhilise ohutusprofiili. Lisaks leiti, et sellel on võime indutseerida immuunreaktsiooni isegi kaugelearenenud vähiga patsientidel, kes on tulemusteta proovinud  mitmeid ravivorme, kaasa arvatud keemiaravi.

Vaktsiini kliiniline olulisus on aga siiani ebaselge. Tulemused on küll paljulubavad ning viitavad tõhususele, kuid igas katsegrupis oli liiga vähe patsiente, seega ei saa  rääkida kindlapiirilisest statistilisest olulisusest.

Kliinilise tõhususe kohta püütakse tõendeid saada aga teises inimestel läbiviidavas ravimiuuringus, mis juba hetkel käimas on.