By: Madis Toomsalu

1. november 2009

Mis suunas liigub ühendriikide tervishoid?

Tervishoid

Pilt:genital-warts-help.org

USA tervishoiusüsteem on keskmise ameeriklase jaoks majanduse ja sõdade kõrval üks enam debateeritud teema.

Pooldajad peavad seda maailma parimaks süsteemiks, tõstes esile kõrgelt arenenud tehnoloogiat ning tervishoiusüsteemi sümboliks kujunenud maailma parimaid haiglaid. Oponentide vastuargumendiks on tavaliselt süsteemi killustatus ja ebaefektiivsus.

 

 

Tervishoiusüsteemi reformimise vajadus oli üheks peamiseks teemaks ka 2008. aasta USA presidendivalimistel. Kõige rohkem pöörati tähelepanu presidendiks saanud Barack Obama ning asepresidendi Joe Bideni reformile, mille kohaselt kavatsetakse reformida kõiki peamisi tervishoidu puudutavaid nurgakive.

Eesmärgiks on tõsta tervishoiusüsteemi efektiivust ning vähendada ravikindlustuseta inimeste hulka. USAs on endiselt lubamatult palju raiskamist ning hoolimata sellest, et väga tugevalt on kindlustusprotsessi kaasatud ka erasektor, kulutab riik tervishoiule kõige rohkem maailmas. Tulemusi pole aga saavutatud, kuna ravikulud on kõrged, lokkab bürokraatia ning administratiivkulud on kasvanud üle pea. Seda kõike soovitakse reformi abil vähendada, võttes rohkem kasutusele infotehnoloogilist võimekust, vähendades bürokraatiat ning tekitades turul suuremat konkurentsi. Riskid on kõrged, sest kui tulemusi ei saavutata, võib tervishoidu oodata tulevikus ees krahh.

Esmapilgul sarnaneb USA tervishoiusüsteem teiste riikide omaga, kuna inimeste kindlustamisega tegelevad nii avalik sektor kui ka erafirmad. Unikaalne on aga asjaolu, et USA puhul domineerivad selgelt erafirmad ning riigil on oluliselt väiksem roll.

Riigi poolt rahastavad tervishoiuprogrammid

Peamised USA valitsuse poolt rahastatud tervishoiuprogrammid on Medicare, Medicaid, Laste Tervisekindlustus (S-CHIP) ja Veteranide Tervisekindlus (VA).

Medicare on ainult riigi poolt rahastatud programm, mis katab üle 65-aastaste tervisekulutusi. Medicare’i rahastatakse üleriigilistest maksudest, mis jagunevad tööandjate ja töötajate vahel. Medicare’il on kolm peamist osa, millest A-osa katab haiglakulud, B-osa raviarsti visiitide kulud ning D-osa retseptiravimid. Siiski tuleb B- ja D-osa nõuetele vastamiseks inimesel endal lisakindlustust maksta. Lisaks ei korva Medicare hooldekodudele, hambaravile ega nägemisele tehtavaid kulutusi. Seetõttu on üle 65-aastased sunnitud keskmiselt 22% oma sissetulekust ikkagi meditsiiniteenustele kulutama.

Medicaid on mõeldud madala sissetulekuga ning puudega inimeste tervisekulude katmiseks. Seaduse kohaselt peab osariik katma väga vaeste rasedate naiste, laste, vanurite, puudega inimeste ja vanemate ravikulud. Programmi raames ei kaeta väga vaeste, kuid ilma lasteta täiskasvanute ravikulusid ning lisaks teenivad ka paljud vaesed piisavalt palju, et mitte vastata Medicaidi tingimustele. Teisalt jääb viimane sõna osariikidele, kes võivad ise otsustada toetuspiiri tõstmise kohta.

Medicaidi administreerimise eest vastutavad osariigid ning Columbia ringkond, seega sisuliselt on USAs kokku 51 erinevat Medicaidi programmi. Medicaidi finantseeritakse nii riiklike kui ka osariikide maksude abil. Iga riigi poolt pandud dollarile peab osariik lisama omalt poolt veel ühe, ehkki vaesemate osariikide puhul on tehtud erandeid. Kokkuvõttes on Medicaid rahastatud 57% ulatuses riigi poolt.

Laste tervisekindlustusprogramm loodi 1997. aastal katmaks nende laste tervisekulusid, kelle vanemad teenivad Medicaidi programmis osalemiseks liiga palju, kuid ometi liiga vähe, et ise ravikulusid katta. Riik annab ette laiapiirilised juhised, mille raames osariigid vastavalt oma äranägemisele võivad toimetada. 2008. aasta seisuga kattis programm 7,4 miljoni lapse tervisekulud.

Veteranide tervisekindlustus on tagatud riigi poolt ning reeglina osutatakse raviteenuseid riigi omandis olevates spetsiaalselt veteranidele mõeldud haiglates ja kliinikutes. Programmi rahastatakse maksumaksja dollaritest ning üldjuhul on tagatud suurepärane hoolitsus veteranide eest.

USA tervishoiukulutused võrreldes teiste riikidega

Hinnangute kohaselt on USA kulutused tervishoiule 16% SKPst. Kokku teeb see 2,26 triljonit dollarit (2007. aastal) ehk 7439 dollarit inimese kohta. 2004 aastal olid kulutused inimese kohta 6102 dollarit ehk ligi 93% rohkem, kui ühelgi teisel G7 riigil. Tervishoiukulud kasvavad kiiremini kui palgad ja inflatsioon ning trend on tõusev. Prognooside järgi moodustavad kulutused tervishoiule 2017. aastaks 19,5% SKPst.

Ebaefektiivsust tõestab ka asjaolu, et USA kulutused tervishoiule, mõõdetuna osakaaluna SKPst, on suuremad kui näiteks Kanadas, Jaapanis, Itaalias ja Suurbritannias. Samas on nendes riikides valitsuse roll tervishoiu pakkumisel oluliselt suurem ehk ainult osaliselt tervishoiukulutusi finantseeriv USA valitsus täidab oma rolli äärmiselt pillavalt.

Eriti ilmekalt tuleb raiskamine esile, kui lisada eeltoodule juurde kõneka fakti, et hoolimata USA kõrgetest kuludest jäädakse prognoositava eluea arvestuses enamuse arenenud riikide seljataha. Samuti ollakse pingereas tagapool ka teise põhilise tervishoiusüsteemi headust mõõtva kriteeriumi – vastsündinute suremuse – arvestuses.

Obama tervishoiureform

Barack Obama ja asepresidendi Joe Bideni poolt välja töötatud USA tervishoiusüsteemi reformikava peamiseks põhjuseks on tõusvad tervishoiukulud ning kümned miljonid kindlustamata inimesed. Tervisekindlustuse maksed on viimase kaheksa aasta jooksul kahekordistunud, tõustes 3,7 korda rohkem kui palgad. Paljud kindlustusplaanid katavad ainult osa arstivisiitidest ja haiglapäevadest, mistõttu on üle poole eraisiku pankrottidest põhjustatud meditsiiniarvetest. Teisalt ei ole taganud kallis meditsiin piisavalt kvaliteeti, üle 100 000 ameeriklase sureb igal aastal haiglates tehtud vigade pärast. Veerand tervishoiule tehtavatest kulutustest on administratiivkulud ning paberil põhinevad haiguslood ning muu informatsioon ainult suurendavad neid kulusid.

Suurenevate kulude tõttu ei jõua riik kõigi inimeste ravikulusid katta, mistõttu on üle 47 miljoni ameeriklase tervisekindlustuseta. Nende seas on 8 miljonit last. Teisalt ei jõua isegi kindlustusega inimesed oma meditsiiniarveid maksta ning kasvavate tervishoiukulude tõttu ei suuda ka tööandjad pakkuda töötajatele korralikku kindlustust. Eriti puudutab see väiksemaid ettevõtteid.

Kapitali ebaefektiivne kasutamine on viinud olukorrani, kus ennetamistöö on alarahastatud. Rahvas seisab silmitsi epideemiatega ega saa sinna midagi parata. Igast dollarist kasutatakse ennetustööks vaid neli senti. Tervishoiusüsteemist on saanud haiguste ravimise süsteem.

Ebaefektiivsus ja halvasti juhitud kulud maksavad ameeriklastele iga aasta $50-100 miljardit, administratiivsed kulud ning töötajate liiga suur hulk lisab veel mõned miljardid. Arvestades olemasolevaid trende, ei paista seis ka paranevat, kuna järgmise kümnendi jooksul oodatakse tervishoiukulutuste kahekordistumist.

Reformi abil soovitakse jõuda olukorrani, kus süsteem ei nuuma mitte kindlustuspakkujaid, vaid sellest võidavad ravi vajavad haiged. Valitsuse roll kahaneks minimaalseks, teisalt väheneksid inimeste ravikulud. Eesmärgi saavutamiseks toetutakse kolmele põhilisele alusele:

1) IT juurutamine aitab tõsta efektiivsust;

2) haiglad peavad pakkuma parimat võimalikku ravi;

3) konkurentsi suurendamiseks tuleb turgu reformida.

Investeeringud informatsioonitehnoloogiasse peaksid tagama väiksema ajakulu ning suurema kulude kokkuhoiu, kuna siiani on suurem osa haigete terviseandmetest paberil. Seetõttu on ravi koordineerimine tihti raskendatud ning võivad tekkida vead. Lisaks maksab paberil oleva info haldamine kaks korda enam kui elektroonilisel kujul.

Reformikava kohaselt investeeritakse tervishoidu puudutavatesse informatsioonitehnoloogiasse järgmise viie aasta jooksul 10 miljardit dollarit. Ehkki summa on suur, siis uuringute kohaselt aitaks elektrooniliste andmetele üleminek ning informatsioonitehnoloogia kasutamine säästa aastas kuni 77 miljardit dollarit. See ei tuleks puhtalt „paberikulu“ kokkuhoiu arvelt, kuna arvutite laialdasem kasutamine aitaks vähendada ebavajalikke testimisi ja andmete dubleerimist, lisaks väheneksid selle tulemusena haiglapäevade arv ning haigetele kirjutataks välja sobivamaid ravimeid.

Teise olulise muudatusena soovitakse suurendada krooniliste haigete ravi efektiivsust. Krooniliste haiguste põdemine on viimase kahe aastakümne jooksul oluliselt kasvanud ning tänaseks on vähemalt 133 miljonil ameeriklasel üks või mitu kroonilist haigust. Siia alla kuuluvad näiteks diabeet, südamehaigused ning kõrge vererõhk. Üle 75% tervishoiukulutustest läheb krooniliste haiguste ravimiks, aastaseks kuluks hinnatakse ca 1,7 triljonit dollarit. Paljud krooniliste haiguste põdejatest osalevad aga programmides, kus on tihedalt seotud arsti ettekirjutised ja järelvalve ning haigust põdeva inimese enesehoolitsus. Kuivõrd taolised programmid on osutunud äärmiselt edukaks nii ravitulemuste kui ka kulude kokkuhoiu poolelt, soovib Obama nende laialdasemat kasutuselevõttu.

Reformi viimaseks kõige olulisemaks eesmärgiks on turu reformimine, mille tulemusena suureneks konkurents ning väheneksid kulud. Obama meelest pole õiglane, et samal ajal, kui keskmine ameeriklane maksab suuri kindlustusmakseid, naudiavad ravimi- ja kindlustusettevõtted ülisuuri kasumeid. Need ettevõtted võidavad hetkeseisust kõige rohkem ning on seetõttu kõige suuemad reformi takistajad.

USA tervisekindlustuse turgu domineerivad suurkorporatsioonid, kes tõrjuvad turult väiksemaid ettevõtteid. Üheks kasutatavaks meetodiks on kasumit mittetaotlevate ettevõtete ära ostmine, vältides seeläbi viimaste madalamatest teenusehindadest tingitud konkurentsi. Möödunud kümnendi jooksul on tervishoiusektoris toimunud üle 400 ühinemise, kusjuures kahe suurima ettevõtte turuosa moodustab kolmandiku turust.

Huvitav on asjaolu, et ühinemiste peamiseks põhjuseks on alati toodud efektiivsuse kasvu, kuid tegelik tulemus oli kindlustusmaksete ligi 87% suurenemine viimase kuue aasta jooksul. Samal ajal on kindlustussektori administratiivkulud olnud kõige kiiremini kasvav komponent tervishoiukulutustes.

Tarbija kulusid saab kokku hoida ka läbi importtoodete. Suuruselt teine kõige enam kasvav kulutüüp on retseptiravimid. On selge, et farmaatsiafirmad peaksid oma aastatepikkuse uurimus- ja teadustöö tulemusena saama ka kasumit, kuid ahnuse tõttu on hinnad kerkinud ratsionaalselt kaalutletud tasemetest kõrgemaks. Samad ettevõtted müüvad täpselt samu ravimeid Euroopas ja Kanadas, kuid küsivad USAs nende eest keskmiselt 67% kõrgemat hinda. Seetõttu näeb reform ette, et tarbija võib ohutuid ravimeid osta ka väljaspool USAd, kui need on mujal odavamad.

Kallimate ravimite üheks põhjuseks on ka suurte ravimihiidude maksmine geneeriliste ravimite tootjatele, et viimased oma toodetega turule ei tuleks. Lihtsam on maksta, kui seista silmitsi odavate, kuid sama hästi toimivate konkureerivate ravimitega. Obama ettepanekute kohaselt ei tohiks selliste situatsiooni enam tekkida, turujõu kasutamine oleks keelatud.

Kokkuvõttes on Obama poolt püstitatud eesmärgid üllad ja igati vajalikud. Ehkki taolised muutused ei käi kunagi kiiresti ning reformi käigus peab võitlema mitme mõjuvõimsa grupiga, saadab seda loodetavasti lõpuks edu. Raiskamist peab vähendama ning tulemusi otsustavalt parandama. Süsteemi muutmine on igal juhul praeguse presidendi kätes.

Allikas:lhv.ee

Related News: